Michael Bay lavastatud "Transformerid: Kuu
varjukülg" ei üllata millegagi. Eriefektid on loomulikult tipptase ja
näevad kobedad välja aga sisuline poole läheb iga uue filmiga üha viletsamaks.
Lugu seob maailma ajaloost tuntud sündmused Kuu varjuküljele kukkunud
Transformerite kosmoselaevaga. See on isegi põgusalt huvitav, kuid loomulikult
ei vii see välja millegi muu, kui lõuga andvate robotite mäsuni, mille käigus
on suht raske arusaada, kes keda parajasti lõhub. Karakterite tasandil ei toimu
midagi huvitavat. Sam Witwicky (Shia LaBeouf) on muutunud virisevaks
kisakõriks.
Tema uut tüdruksõpra Carlyt kehastab modell Rosie Huntington-Whiteley, kes jätab kohati mulje nagu veeriks ta kaamera taga asuva plakati pealt teksti maha. Megan Fox ei ole kindlasti kõige teravam nuga sahtlis aga selle tüdruku kõrval mõjub ta nagu Meryl Streep. Michael Bay ego sai ikka ilmselt kohutava paugu, sest tüdruksõbra väljavahetamine on loos selgitatud vaid ühe Transformeri lausega: "Mulle ei meeldinud see vana tüdruksõber, sest ta oli õel". Esimese filmis oli positiivseks elemendiks John Turturro kehastatud agent Simmons, kelle tegevust oli siiralt naljakas jälgida. Kõik selle tegelskujuga seotud vaimukus on nüüdseks kadunud ning asendunud lapsiku veiderdamisega. Samal tasemel rollisooritust (tolatsemist) pakuvad ka maailma näitlejate koorekihti kuuluvad John Malkovich ja Frances McDormand. Arvestatdes teose sisu õõnsust on ka filmi kahe ja poole tunnine kestus suht tappev. Ilmselt ei julge keegi Michael "Hitler" Bay`le ütelda, et ole hea mees ja tee tund aega lühem film.
