Something Borrowed (2011) ** 2/5

Luke Greenfieldi eelmine kinofilm "The Girl Next Door" oli muhe ja sobivalt ajuvabal kombel  lustakas. Mehe uut lavastajatööd "Midagi laenatut" promotakse romantilise komöödiana hoolimata sellest, et midagi tõeliselt romantilist seal pole ja naljakat samuti mitte. Teose aluseks on Emily Giffini samanimeline menuromaan. Kuna pole raamatut lugeda õnnestunud ei tea öelda, kui truu teos algmaterjalile on, kuid film igatahes ebaõnnestub praktiliselt kõiges, mis ette on võetud. 
Loo keskmes on Rachel (Ginnifer Goodwin) ja Darcy (Kate Hudson), kes on olnud parimad sõbrannad juba lapsepõlvest saadik. Darcy hakkab abielluma Dexiga (Colin Egglesfield), kes on Racheli ülikoolikaaslane ja ammune ihalusobjekt. Peale oma sünnipäevapidu kergelt napsisena räägib Rachel Dexile oma tunnetest ning nad lõpetavad voodis. Filmi peamiseks komistuskiviks on see milliseks on Darcy karakter kirjutatud. Ilmselt tahetakse Racheli ja Dexi petuafääri vaatajate silmis vastuvõetavamaks muuta aga sellega on tõeliselt ülepingutatud. Darcy ei ole mitte vigadega tegelaskuju vaid tõeline jõletis. Blond bimbo, kes lakkamatult ise räägib sellest kui kuum ta on ja kes kohtleb kõiki teisi inimesi, eesotsas oma parima sõbranna ja kihlatuga, nagu oleks nende püha kohus siin ilmas teda teenida. Lõpuks tuleb välja et ta on veel kõigele lisaks silmakirjalik truudusemurdja kah. Isegi plakati piltidel näeb Kate Hudson, kes on muidu suht nägus naisterahvas, imelikult inetu välja???

Jääb täiesti seletamatuks müsteeriumiks, miks peaks Rachel temaga üldse sõber olema ja sama müstiline on ka see, kuidas on Dex jõudnud välja kihluse ja abieluplaanideni, sest iga kord kui Darcy suu lahti teeb on mehel selline nägu nagu ta sooviks, et keegi tuleks ja talle sulatina kõrva valaks. Ja sellegi poolest veedab hädiseselt selgrootuna mõjuv Dex praktiliselt terve filmi ohkides ja ähkides dilemma üle, kumb tüdruk valida. Kohutav. That Free Thing - Palju tasuta nänni ja võimalus teenimiseks

150 EURONE TERVITUSBOONUS

Red Riding Hood (2011) ** 2/5

Catherine Hardwicke`i senise karjääri parimaks teoseks on jõuline kasvuvalu draama "Thirteen" (2003), kuid üha enam tundub, et selle headuse taga on pigem loo kirjutaja ja ühe peaosa kehastaja Nikki Reed. Hardwicke`i edasist karjääri võib küll kaubanduslikus mõttes edukaks pidada aga filmid avalöögiga samale tasemele kuidagi ei küündi. Catherine Hardwicke`i uusim lavastus "Red Riding Hood" (2011) läheb mitmes mõttes samasse auku kui Twilight`i saaga, mille avaosa oli samuti tema vändatud.
Punamütsikese muinasjutt, gooti horrorilik inimhundilugu ja seebiooperilik armukolmnurk. Kahjuks ei saa aga Catherine Hardwicke neid elemente kuidagi toimima. Käib täpselt samasugune gooti horrori stiili lörtsimine nagu Twilight`i teostes. Loomulikult on tegu PG-13 filmiga ning nendest reeglitest kinnipidamine ja mannetu CGI hunt tagavad edukalt selle, et loo õudusfilmi poolus ei ole isegi kergelt hirmus. Ei mingit irooniat, keelpõses hoiakut ega musta huumorit. Tegijad võtavad asja piinarikka tõsimeelsusega. Enam kui korra paneb asi mõtlema kurbusega sellele, kui lahe tulemus võiks olla, kui sama ideega teeks filmi näiteks Tim Burton. Romantikapoolus ei paku kah midagi paremat. Amanda Seyfried loo peategelase Valeriena on nunnu nagu alati. Ma väidaks, et ta on ainus näitleja selles teoses, kes oma karakterile hinge tõeliselt sisse saab aga see võib ka illusioon olla. Ma olen varemagi märganud, et sellel tüdrukul on nii müstiline näoilme ja silmavaade, et isegi kui ta töötab totaalsetele ajukääbikutele mõeldud materialiga (nagu ka antud juhul) jääb ikkagi tunne nagu sa näeks midagi hästi sügavmõttelist ja puudutavat. Samal tasemel ei ole aga sugugi tema meespartnerid. Valerie süda kuulub puuraidur Peterile (Shiloh Fernandez) aga ema tahab tema abiellumist jõukast perest pärit Henryga (Max Irons). Kummagi tegelase puhul ei saa aga sarmi olemasolust rääkida. Käib samasugune tühi ilueedilik poseerimine kui Twilight`i filmides. Kogu see armukolnurk on sama mõtetu, emotsioonitu ja vägisi väljapunnitaud kui Bella, Edwardi ja Jacobi vaheline susimine. Mädand kirsiks hapuksläinud koogil seksstseen, mis on nii tuim, et õelamate naljahammaste väitel oleks türukul dildoga lõbusm kui sellise armukesega.

"Red Riding Hood" (2011) ei ole esimene ja ilmselt ka mitte viimane katse Punamütsikese lugu horrori elementidega segada. Käesoleva filmi asemel otsige parem välja Matthew Brighti lavastatud ja Oliver Stone`i toodetud verine, kõhe ning mustast huumorist punnis "Freeway" (1996), kus Reese Witherspoon kehastab karmis keskkonnas kasvanud vägivaldset noort neidu, kelle kohtumine pedofiilist sarimõrvariga (Kiefer Sutherland) ei lähe sugugi nii ladusalt nagu kiskja seda plaanis. http://bux4ad.com/_92c3157c.htm


150 EURONE TERVITUSBOONUS