Hall Pass (2011) ?

150 EURONE TERVITUSBOONUS

Bobby ja Peter Farrelly uus komöödia "Hall Pass" tekitab vastakaid emotsioone. Seal on palju sellist, mis on õnnestunud ja naljakas aga sama palju on seal ka sellist kraami, mis jätab nõutuks või mõjub lihtsalt kasutamata võimalusena. Need poolused on omavahel sõjas ja ausalt öeldes ei oskagi hetkel veel öelda kumb peale jäi. Seal on palju kohti, mis mõjuvad nagu oleks midagi puudu. Ma olen valmis kihla vedama, et "Hall Pass" on teos millest hiljem DVD`l pikemat versiooni näha saab. Seega peaks lõpliku hinnagu langetamise esialgu ärajätma ja tooma lihtsalt välja üht või teist poolust esindavad nüansid.
Farrelly vendade senise karjääri parimateks saavutusteks on krõbedad, roppustega mitte kokkuhoidvad komöödiad "There's Something About Mary" (1998) ja "Me, Myself & Irene" (2000). Peale seda keersid mehed millegipärast tooni maha ja lasid välja rea PG-13 komöödiaid, mis parimal juhul olid meeldivalt veidrad nagu "Shallow Hal" (2001) ja "Stuck on You" (2003) aga "Fever Pitch" (2005) see eest oli juba nii klassikaline romatiline komöödia, et seal polnud enam haisugi stiilist, mis Farrellyd tuntuks tegi. Filmiga "The Heartbreak Kid" (2007) üritasid nad oma juurte juurde naasta aga suht ebaõnnestunult, sest selle ülepingutatud naljade ja ebameeldivate tegelskujudega teose ainsaks väärtuseks on Malin Akermani tissid, mida seal ohtralt näha sai. Filmi "Hall Pass" võib samuti lugeda katseks juurte juurde naasta, kuid märk mida tabatakse asub hoopis kuskil mujal, sest asi meenutab rohkem Judd Apatow teoseid, kui Farrelly vendade varasemat loomingut. Ekraanil käib ära rohkem kui üks meesterahva suguelund ning hoolimata ekstreemselt skatoloogilisest huumorist suudetakse saavutada südamlik alatoon. Naljade roppuse aste on sedavõrd räme, et Mary ja Irene punastavad selle kõrval. (POSITIIVNE)

Loo fookuses on kaks abielupaari Rick (Owen Wilson) ja Maggie (Jenna Fischer) ning Fred (Jason Sudeikis) ja Grace (Christina Applegate). Paarid on olnud koos ligi 20-aastat ja asi on suht rutiiniks muutunud. Mehikesed tunnevad, et ei saa kodus sugugi piisavalt seksi ning fanatseerivad abieluvälistest kogemustest. Naised omakorda kohtlevad oma kaasasid nagu oleks need pidurdamatud seksisõltlased, kes paneksid kõike mis liigub, kui ainult kaelarihm natuke lõdvamaks lasta. Maggie ja Grace kuulevad psüholoogist sõbranna käest, kuidas too andis oma mehele nädal ajase abieluvabastuse ning see lahendas nende probleemid. Naised otsustavd sama asja katsetada. Sõidavad nädalaks linnast ära ja lubavad meestel veeta selle aja nii nagu nad seda teeksid siis, kui nad oleks vallalised.

Owen Wilson ja Jason Sudeikis kehastavad väga mõjusalt keskealisi seksinäljas äärelinnapervosi, kes läbi valdavas osas piinlike katsetuste seksi saada jõuavad lõpuks arusaamisele, et kõik mis nad tõeliselt vajavad on neil kodus juba olemas. (POSITIIVNE)
Naiste teemaliin ei ole aga sugugi sama õnnestunud. Jenna Fischer ja Christina Applegate on mõlemad äärmiselt seksikad ning ennast koomika valdonnas tõestanud talendid. Hoolimata sellest, et mõlemal on abieluvabal nädalal omad afäärid, ei toimu nendega midagi mida võiks kas või põgusalt seksikaks nimetada. Veelgi hullem on aga see, et nendega ei juhtu ka midagi sellist, mis oleks naljakas. Kohati jääb lausa mulje, et need tegelaskujud on nagu kaks huumorimeeleta kepikest mudas. (KASUTAMATA VÕIMALUS)
Rääkides alakasutamisest. Alyssa Milano mängib seal mingit täiesti suvalist tegelaskuju, kellel pole üldse sisulist funktsiooni ja kes on tegevuses nii üürikeseks ajaks, et kui pilgutad õigel hetkel ei pruugigi tema osalust märgata. Kutid, te teeted roppude naljadega seksikomöödiat, mille vanusepiirang lubab alastistseenide kasutamist ja te ei oska Alyssa Milanoga midagi peale hakata. (KURITEGELIKULT KASUTAMATA VÕIMALUS)
Valdavas osas keerleb loo temaatika seksi ümber ning igasugu huvitavad võimalused on olemas, kuid enamus neist jääb kasutamata. Seal on katsetamis himuline lapsehoidja Paige (Alexandra Daddario) ja tema nümfomaanist tädi Meg (Kristin Carey). Esimese puhul ei vii asi üldse kuhugi ja teise puhul toimub seks väljaspool pilti. Sama lugu Maggie ja Grace`i afääridega. Üks ei vii kuhugi ja teise toimumist ei näidata. (KASUTAMATA VÕIMALUS)

Õigupoolest ainus teemaliin, mis millegi tõeliselt seksikani viib on Ricki ja nägusa austraallannast barista Leigh (Nicky Whelan) vaheline flirtimine. Ja ma ei räägi siin mingist pimedas filmitud kolme sekundi pikkusest vilksatusest, mida vähemvilunud silm võibolla ei registreerigi. Nicky Whelanil on vinged tissid ja ta näitab neid korraliku valguse käes, mitme erineva rakursi alt ja piisavalt pikalt, et nii mõnigi vaataja võib õnnest pimedaks jääda. (OOTUSI ÜLETAVALT POSITIIVNE)
Filmi huumor on kohati sõnatuks võtvalt rõve ja piinlikust tekitav. Pissi, kaka ja oksenaljad voolavad. Kirsiks koogil stseen, kus ilus tüdruk, kellel kõht lahti aevastab ning vannituba näeb peale seda välja nagu oleks seal välipeldik plahvatanud. (POSITIIVNE MUIDUGI)
Ja selle positiivse noodiga võikski loo lõpetada ning "Hall Pass`i" extended versiooniga Blu-Ray diski ootama jääda.http://bux4ad.com/_92c3157c.htm

Paul (2011) ****

150 EURONE TERVITUSBOONUS

Judd Apatow koolkonda kuuluv lavastaja Greg Mottola, kes viimati üllatas ja naerutas meeldivalt filmidega "Superbad - ülikõva!" (2007) ja "Adventureland - pöörane suvi" (2009) ei valmista ka seekord pettumust. Tema uusim teos "Paul" liidab kokku mitmeid eri žanri liike. Domineerivateks sci-fi ja komöödia elemendid. "Paul" on punnis viidetest klassikalistele sci-fi filmidele ja sarjadele nagu "Alien", "The X-Files"ja "Star Trek". Erilises fookuses on Steven Spielberg. "Close Encounters of the Third Kind" (1977) ja "E.T." (1982) mõjud on eriti ilmsed ning tegijad teavad, et kõige sügavam kummardus tuleb teha filmi "Raiders of the Lost Ark" (1981) poole. Ja kirsiks koogil muhedalt irooniline stseen, kus me vanameistri enda häält läbi telefoni kuulda saame. Lisaks on "Paul" ka road movie ja buddy filmi hübriid, sest suur osa teosest, mis loole põhilise hinge annab, on kahe briti sci-fi geeki Graeme`i (Simon Pegg) ja Clive`i (Nick Frost) ning küütivõetud tulnuka Pauli (Seth Rogan) tutvumise ja sõbrunemise lugu. Poolel teel liitub nendega veel piiblihull Ruth (Kristin Wiig), kelle mõistuse usufanaatikust isa on kemmergupotist allalasknud ja kes Pauli deemoniks peab. Peale seda, kui viimane talle Vulcani mind meld`i teeb, saab aga tüdrukust suht normaalne inimene. Kuna Ruth`i ja Graeme`i vahel pillub kohelselt sädemeid, võib juba kausutuses olevatele zanritel liita ka romatilise komöödia. 

Neliku tuules liiguvad aga kolm men in black stiilis agenti. O'Reilly (Joe Lo Truglio) ja Haggard (Bill Hader) on ohtralt koomikat pakkuvad tolvanid aga neid juhib pahaendeliselt napisõnaline Zoil (Jason Bateman). Viimane saab raadiosaatja teel käsklusi bossilt ning too kõlab kahtlaselt nagu üks tädi, ühest hästi kuulsast sci-fi filmide sarjast. Tänu nendele tegelstele ei saa film kuidagi mööda ka ühest korralikust actioni annusest.
"Paul" ei paku küll nii sügavat ja vaimukat sissevaadet geekboy hinge, kui näiteks võrratu telesari "The Big Bang Theory" ja lõplahenduski kipub mainstreamilikult liiga lihtne olema aga sellegi poolest on lugu nutikam ja tunduvalt rohkem karakterit näitav, kui enamus kinofilmid tavaliselt. http://bux4ad.com/_92c3157c.htm

Source Code (2011) ****

150 EURONE TERVITUSBOONUS

David Bowie poeg Duncan Jones andis oma debüütfilmiga "Moon" (2009) põhjuse paigutada ta nende lavastajate nimekirja, kelle töödel tasub hoolega silm pealhoida. Ja ei ole mees vaid ühe teose ime, sest pettumust ei valmista ka tema teine film "Source Code". Duncan Jones on ilmselgelt filmifriik kuubis, kelle erinevatelt teostelt elementide laenamise ja kokkusulatamise tehnika, hakkab aukartustäratavaks muutuma. Seda, et keegi võtab ühel päeval kätte ja teeb hübriidi telesarjast "24" ja sci fi hitist "Matrix" võis aimata aga, et sellesse produkti annab (ja veel äärmiselt toimivalt) sissesulatada kultusseriaali "Quantum Leap" ja romantiliste filmide kullafondiklassika "Groundhog Day" (1993), poleks osanud uneski näha.
Sõjaväelennuki piloot Colter Stevens (Jake Gyllenhaal), kes peaks viibima teenistus kohuste täitmisel Afganistanis, tuleb ootamatult teadvusele Chicagole lähenevas rongis. Tema vastas istuv nägus Christina (Michelle Monaghan) peab teda kooliõpetjaks nimega Sean ning vaadates peeglisse avastab mees, et viibib tõesti kellegi teise kehas. Järgmiseks toimub rongis plahvatus ning Colter leiab, end kummalises kapslis, kus temaga läbi monitori suhtlev Goodwin (Vera Farmiga) selgitab, et ta on valitud osalema eksperimentaalses programmis nimega "Lähtekood", mis võimaldab ajas tagasi minna ning võtta üle isiku meeled ja keha, kuid seda vaid 8 minutit enne antud inimese surma. Rongiplahvatuse korraldanud isik ähvardab lõhata Chicago kesklinnas radioaktiivse pommi ning Colteri missiooniks on pommipanija tuvastada. Kasutades "Lähtekoodi" saadetakse ta üha uuesti ja uuesti Seani elu viimase 8 minuti sisse. Iga uus kord viib teda pommipanijale lähemale, kuid lisaks tekkivad tal nende reiside käigus tunded Christina vastu, kes jälgib üllatunult kuidas tema muidu rahumeelne sõber äkki Jack Baueri kombel mööda rongi sebib ja segajatele lõuga annab. Hoolimata sellest, et Goodwini väitel on rongiplaghvatus minevikus toimunud ning seda pole võimalik muuta, otsustab Colter plahvatuse ärahoida ja Christina päästa. Üha enam hakkab teda aga vaevama miks viibib ta "Lähtekoodist" naastes kapslis, mis näeb välja nagu oleks see mõeldud kosmoses lendamiseks? Miks suhtleb Goodwini temaga vaid monitori vahendusel, ei taha vastata ühelegi isiklikku laadi küsimusele ega lase tal ühendust võtta isaga? 

Nagu "Groundhog Day", ketrab "Source Code" samu sündmusi üha uuesti ja uuesti. Kuna aga peategelase valikutest tulenevalt, arenevad sündmused iga kord isemoodi ei muutu asi vaataja jaoks igavaks. Samuti annab iga uue katsega tegelasele rohkem liha luudele panna. Kõige rohkem laenatakse aga loomulikult seriaali "Quantum Leap", mis rääkis Dr. Sam Beckettist (Scott Bakula), kelle teadvus hüppas teadusliku eksperimendi tulemusel ajas edasi tagasi, erinevate isikute sisse ning kelle ainsaks lüliks reaalsusega oli hologrammina ilmuv admiral Al Calavicci (Dean Stockwell). Filmi lõpu eel õnnestub Colteril saada telefoni ühendus isaga ning hääl mida me telefonis kuuleme kuulub Scott Bakulale. Pisike viide on filmis ka teosele "Donnie Darko" (2001), kus peaosa kehastas Jake Gyllenhaal ning mis samuti flirtis alternatiivse reaalsue teemaga. http://www.afreething.com/videodroom

Camelot (2011) ****

150 EURONE TERVITUSBOONUS

Minu ametlik lemmik telekanal Starz pakub taas haruldast sorti maiuspala. Nimelt fantasy seriaali, mis on tehtud täiskasvanud vaatajale. Ma olen valmis mürki võtma, et sama projekt kinotööstuses oleks kiires korras lastesõbralikuks jäleduseks vägistatud. Antud juhul on aga tulemuseks sari, mille kohta võib liialdamata ütleda põnev, paeluv ja jahmatavalt seksikas.
Alati võrratu Joseph Fiennes manab valmis sedavõrd jaheda ja laheda Merlini, et see on konkurentsitult parim töötlus sellest karakterist, mis kunagi ekraanile toodud. Esialgu pole veel sugugi kindel kumb on Merlini võimsam relv, kas tema teadmised võlukunstis või oskus inimesed ükskõik mida uskuma manipuleerida. Üks mis kindel, see kelmikalt muigav  ja lakkamatult üha uusi küsimärke tõstatav mentalist lummab vaataja sõrmenipsuga.
  Noor ja suhteliselt roheline näitelja Jamie Campbell Bower on Arthuri rollis täpselt see, mis vaja. Lihtrahva seas kasvanud noormees kellele öeldakse, et sa pead nüüd kuningaks hakkama ja sul on hunnik vaenlasi, kes heameelega sul kõri läbilõikaks. Arthur mõjub täpselt nii kohmetu ja segaduses olevana, kui antud situatsioon eeldab, kuid samas on temas tajuda ka tõelise kuninga üleolevus. Ta mõjub siira ja heatahtlikuna aga pinna all podiseb ka midagi tumedat. Tema jaoks polnud probleemiks venna tüdruksõbraga magada ning nüüd himustab ta ustava rüütli kihlatut. Võib ainult aimata mida ta korda hakkab saatma, kui  võim ja kõik sellega kaasnev tõeliselt temani jõuab.

Eva Greeni kehastatud Morgan ei ole sugugi vähem vallutav, kui Merlin. James Purefoy poolt bravuurikalt mängitud kunigas Lot tuli ja käitus nagu oleks ta kõige hullem kurjam kogu maailmas. Morganil võttis vaid 2 seeriat aega näitamaks, et jõhkardist Lot on vaid väike kiirusemuhk loo tõelise pahareti teerajal. Nagu Merlin nii mässab ka Morgan maagiaga ning on suurepärase inimloomuse tundjana hiilgav manipuleeriaja. Lisaks on ta imekaunis naine, kes sekunditki kõhkelmata kasutab oma seksuaalset võlu, olgu vastas inimest koletis või deemon pimedusest.
Seriaali "Camelot" võitlustseenide koreograafia ei ole küll sama vinge, kui Starzi hittsarjas "Spartacus", kuid need on siiski jõhkrad ja verised. See pole mingi lastefilm, kus käib ilge hakkimine mõõkade ja odadega ning tilkagi verd ei voola.
Kui olete näinud teleseriaali "Extras" (2005–2007), siis kindlasti mäletate Patrick Stewarti kirjutatud filmistsenaariumit, kus iga kord, kui tegevusse ilmus mõni ilus naisterahvas, kadusid tal müstilisel või mõnel vähem müstilisel põhjusel riided seljast. Seda Patrick Stewarti suurepärast filosoofiat järgivad ka "Cameloti" tegijad ja nii mõjusalt, et sellepeale pole muud teha, kui püsti seistes aplodeerida. http://www.afreething.com/videodroom

 

Sucker Punch (2011) **

Noori ilusaid tüdrukuid hoitakse vägisi kinni võimupositsioonil olevate isikute poolt sanktsioneeritud illegaalses asutuses, mis on iselaadne segu striptiisiklubist ja lõbumajast. Tüdrukud peavad laval tantsides end ihualasti koorima ning on päevast päeva sunnitud maja personaali ja rikkuritest klientidega sooritama kõikvõimalikke seksuaalakte. Reaalsus on sedavõrd trööstitu, et tüdrukud põgenevad selle eest omaloodud fantaasiamaailma, kus nad on võitmatud üliinimestest salaagendid, kes külm ja tulirelvi kasutades kõik oma vastased sodiks tulistavad, lõikavad või raiuvad. Lendab verd, soolikaid, väljalastud ajutükke ja küljest rebitud kehaosasid.

STOP! Ärge siiksi nüüd veel kinno jookske, sest eelpool kirjeldatu oli kahjuks ainult variatsioon sellest, mis "Sucker Punch" oleks võinud olla, kui see poleks toodetud munatute ja silmakirjalike filmitöösturite poolt. See fantaseeritud versioon on seal ju idee tasandil täiesti olemas aga  kuna teost, mille temaatikaks nii karm seksuaalne vägivald, et selle eest tuleb fantaasiamaailma põgeneda, on vaja lastele müüa, siis loomulikult on kõik mannavahulikult ilus ja roosa. Kui bordelli omanik lõpu eel põgenemiskatsega vahelejäänud tüdrukutele ütleb: "Mida te koerad virisete. Ma pakun teile head elu ja te tulete mulle näkku sülitama!", siis võib tal ju vabalt õigus olla. Sellele, et mingi seksuaalne vägivald üldse toimub ainult vihjatakse ja sedagi suht ümber nurga. Ja mis puutub neisse steriilse PG-13  vägivallaga fanataasialõikudesse, siis need on lihtsalt nõutuks jätvad. Neisse on pandud meeletu töö ja vaev, sest asi näeb tõesti suur ja vägev välja aga seal pole kõige vähematki mis puudutaks või põnevust tekitaks. Sisuliselt pole seal ju midagi tõeliselt kaalul. Nagu vaataks kellegi teise poolt mängitavat arvutimängu. Kui keegi neist mingit elamust saab, siis võibolla mõni mängusõltlasest pätaks aga ma kahtlen isegi selles, sest mängudes mida nad mängivad näeb kah teravamat vägivalda, kui see mis kinolinal parajasti mürtsub. Ja mis filmi stoorisse puutub, siis see on uskumatu segapuder. Fantaasia sees olles minnakse üle teise fanataasia tasandile ja see osa loo algusest, mis enam vähem reaalsuses toimus ja millel veel oli mingi määral puudutav emotsioon taga, unustatakse üldse ära. Ja lõpetuseks üritatakse vaatenurka muuta loo peategelast vahetades, mis ei anna midagi juurde ega muuda toimunut kuskilt otsast sisukamaks. Ameerika filmikriitik James Berardinelli kirjutas, et jääb mulje nagu oleks loo lavastaja ja stsenarist Zack Snyder vaadanud juuatäispeaga "Inception`it" ja kohe seejärel "Sucker Punchi" stsenaariumi valmiskirjutanud. Sellele teooriale võib kahe käega allakirjutada. Iseäranis kurvaks teeb asja juures meele see, et Zack Snyder alustas karjääri ülimalt lahedate ja korralike R-rated fantaasiatega nagu "Dawn of the Dead" (2004), "300" (2006) ja  "Watchmen" (2009). Teada olevaks faktiks on see, et olles veel täiesti tundmatu nimi keeldus ta filmi  "S.W.A.T." (2003) lavastamisest, sest stuudio tahtis PG-13 produkti. Nüüd aga näib et rahamaitse suhu saanud mehike teeb korraliku Hollywoodi hoorana seda mida stuudio tahab. "Sucker Punch" on ju mainstream stuudiote unelmaprojekt. Vilgub,välgub, mürtsub ja pagub ning võimaldab  sekuaalsetest ja vägivaldsetest teemadest tulvil teost lastele müüa. Kuuldavasti on filmist hiljem DVD`l pikem versioon väljatulemas aga väheusutav, et see midagi tõeliselt päästa võiks. http://www.afreething.com/videodroom