Thursday, July 14, 2011

Transformers: Dark of the Moon (2011) ** 2/5

tb



Michael Bay lavastatud "Transformerid: Kuu varjukülg" ei üllata millegagi. Eriefektid on loomulikult tipptase ja näevad kobedad välja aga sisuline poole läheb iga uue filmiga üha viletsamaks. Lugu seob maailma ajaloost tuntud sündmused Kuu varjuküljele kukkunud Transformerite kosmoselaevaga. See on isegi põgusalt huvitav, kuid loomulikult ei vii see välja millegi muu, kui lõuga andvate robotite mäsuni, mille käigus on suht raske arusaada, kes keda parajasti lõhub. Karakterite tasandil ei toimu midagi huvitavat. Sam Witwicky (Shia LaBeouf) on muutunud virisevaks kisakõriks. 

Tema uut tüdruksõpra Carlyt kehastab modell Rosie Huntington-Whiteley, kes jätab kohati mulje nagu veeriks ta kaamera taga asuva plakati pealt teksti maha. Megan Fox ei ole kindlasti kõige teravam nuga sahtlis aga selle tüdruku kõrval mõjub ta nagu Meryl Streep. Michael Bay ego sai ikka ilmselt kohutava paugu, sest tüdruksõbra väljavahetamine on loos selgitatud vaid ühe Transformeri lausega: "Mulle ei meeldinud see vana tüdruksõber, sest ta oli õel". Esimese filmis oli positiivseks elemendiks John Turturro kehastatud agent Simmons, kelle tegevust oli siiralt naljakas jälgida. Kõik selle tegelskujuga seotud vaimukus on nüüdseks kadunud ning asendunud lapsiku veiderdamisega. Samal tasemel rollisooritust (tolatsemist) pakuvad ka maailma näitlejate koorekihti kuuluvad John Malkovich ja Frances McDormand. Arvestatdes teose sisu õõnsust on ka filmi kahe ja poole tunnine kestus suht tappev. Ilmselt ei julge keegi Michael "Hitler" Bay`le ütelda, et ole hea mees ja tee tund aega lühem film.

Tuesday, June 28, 2011

Your Highness (2011) **** 4/5

tb


Fantasy komöödia "Teie kõrgeausus" ei ole kindlasti igale maitsele. Kui olete näinud teose lavastaja David Gordon Greeni kanepikomöödiat "Pineapple Express" või sporditähtede idoliseerimist rämedalt pilavat teleseriaali "Eastbound & Down", siis peaks teil suht hea arusaam olema, mida oodata võib.
Kuningas Talliousel (Charles Dance) on kaks poega Fabious (James Franco) ja Thadeous (Danny McBride). Fabious käib ringi ja võitleb vapralt koletiste ja kurjade võluritega. Thadeous istub aga kodus, pruugib alkohooli, kanepit ja kergemeelseid tüdrukuid. Kui õel surematu võlur Leezar (Justin Theroux) röövib ära Fabiouse kihlatu Belladonna (Zooey Deschanel), teatab kuningas, et ka Thadeous peab koos vennaga päästeretkele kaasa minema ja ennast tõestama või tal pole enam koju tagasi asja. Retk algab halvasti, sest kaasavõetud rüütlid osutuvad Leezari käsilasteks, kuid vennad leiavad uue liitlase naisõdalase Isabeli (Natalie Portman) näol, kes jahib samuti ainsat võlumõõka, millega oleks võimalik Leezar äratappa.
"Teie kõrgeausus" on talutav ajaviide, kuid oma liigikaaslaste seas esirinda kindlasti ei maandu. Fantasy zanri klisheede kallal näritakse muhedalt aga vaimukuse aste ei küündi kaugeltki samale tasemele, kui seda pakkusid näiteks Rob Reineri "The Princess Bride" (1987) või Terry Gilliami ja Terry Jonesi "Monty Python and the Holy Grail" (1975). Kuna tegu on R rated filmiga siis oleks võinud vinti veelgi enam ülekeerata. Mõõgavõitluse stseenid jäävad täitsa lastefilmi tasandile. Paljast naiseihu veidi on aga seda on kasutatud suht igavalt. Ja see, et Natalie Portman käib ekraanil ainult õrritamas ei üllata enam kedagi. Tõeliselt võidukas on film aga haigete ja roppude naljade osas. Selles valdkonnas näitavad tegijad üles tõelist leidlikust.
Positiivseks kiireks teoses on loomulikult ka Danny McBride. Vahet pole, kas mängib mees reaalsusest irdunud luuserist pesapallurit või fanataasiamaailmast pärit luuserist printsi, mõjub ta ikka ülbarist perseauguna, kes ennast maailma nabaks peab. Danny McBride on taolise karakteri kehastamisest teinud kunstivormi. See on tähelepanuväärne kuidas ta veab sellise antikangelase rolli alati vapralt välja, tegmata isegi põgusat katset vaatajatelt sümpaatiat norida.

Friday, May 13, 2011

Something Borrowed (2011) ** 2/5

tb


Luke Greenfieldi eelmine kinofilm "The Girl Next Door" oli muhe ja sobivalt ajuvabal kombel  lustakas. Mehe uut lavastajatööd "Midagi laenatut" promotakse romantilise komöödiana hoolimata sellest, et midagi tõeliselt romantilist seal pole ja naljakat samuti mitte. Teose aluseks on Emily Giffini samanimeline menuromaan. Kuna pole raamatut lugeda õnnestunud ei tea öelda, kui truu teos algmaterjalile on, kuid film igatahes ebaõnnestub praktiliselt kõiges, mis ette on võetud. 
Loo keskmes on Rachel (Ginnifer Goodwin) ja Darcy (Kate Hudson), kes on olnud parimad sõbrannad juba lapsepõlvest saadik. Darcy hakkab abielluma Dexiga (Colin Egglesfield), kes on Racheli ülikoolikaaslane ja ammune ihalusobjekt. Peale oma sünnipäevapidu kergelt napsisena räägib Rachel Dexile oma tunnetest ning nad lõpetavad voodis. Filmi peamiseks komistuskiviks on see milliseks on Darcy karakter kirjutatud. Ilmselt tahetakse Racheli ja Dexi petuafääri vaatajate silmis vastuvõetavamaks muuta aga sellega on tõeliselt ülepingutatud. Darcy ei ole mitte vigadega tegelaskuju vaid tõeline jõletis. Blond bimbo, kes lakkamatult ise räägib sellest kui kuum ta on ja kes kohtleb kõiki teisi inimesi, eesotsas oma parima sõbranna ja kihlatuga, nagu oleks nende püha kohus siin ilmas teda teenida. Lõpuks tuleb välja et ta on veel kõigele lisaks silmakirjalik truudusemurdja kah. Isegi plakati piltidel näeb Kate Hudson, kes on muidu suht nägus naisterahvas, imelikult inetu välja???
Jääb täiesti seletamatuks müsteeriumiks, miks peaks Rachel temaga üldse sõber olema ja sama müstiline on ka see, kuidas on Dex jõudnud välja kihluse ja abieluplaanideni, sest iga kord kui Darcy suu lahti teeb on mehel selline nägu nagu ta sooviks, et keegi tuleks ja talle sulatina kõrva valaks. Ja sellegi poolest veedab hädiseselt selgrootuna mõjuv Dex praktiliselt terve filmi ohkides ja ähkides dilemma üle, kumb tüdruk valida. Kohutav. That Free Thing - Palju tasuta nänni ja võimalus teenimiseks

150 EURONE TERVITUSBOONUS
blog.tr.ee

Thursday, May 5, 2011

Red Riding Hood (2011) ** 2/5


Catherine Hardwicke`i senise karjääri parimaks teoseks on jõuline kasvuvalu draama "Thirteen" (2003), kuid üha enam tundub, et selle headuse taga on pigem loo kirjutaja ja ühe peaosa kehastaja Nikki Reed. Hardwicke`i edasist karjääri võib küll kaubanduslikus mõttes edukaks pidada aga filmid avalöögiga samale tasemele kuidagi ei küündi. Catherine Hardwicke`i uusim lavastus "Red Riding Hood" (2011) läheb mitmes mõttes samasse auku kui Twilight`i saaga, mille avaosa oli samuti tema vändatud.
Punamütsikese muinasjutt, gooti horrorilik inimhundilugu ja seebiooperilik armukolmnurk. Kahjuks ei saa aga Catherine Hardwicke neid elemente kuidagi toimima. Käib täpselt samasugune gooti horrori stiili lörtsimine nagu Twilight`i teostes. Loomulikult on tegu PG-13 filmiga ning nendest reeglitest kinnipidamine ja mannetu CGI hunt tagavad edukalt selle, et loo õudusfilmi poolus ei ole isegi kergelt hirmus. Ei mingit irooniat, keelpõses hoiakut ega musta huumorit. Tegijad võtavad asja piinarikka tõsimeelsusega. Enam kui korra paneb asi mõtlema kurbusega sellele, kui lahe tulemus võiks olla, kui sama ideega teeks filmi näiteks Tim Burton. Romantikapoolus ei paku kah midagi paremat. Amanda Seyfried loo peategelase Valeriena on nunnu nagu alati. Ma väidaks, et ta on ainus näitleja selles teoses, kes oma karakterile hinge tõeliselt sisse saab aga see võib ka illusioon olla. Ma olen varemagi märganud, et sellel tüdrukul on nii müstiline näoilme ja silmavaade, et isegi kui ta töötab totaalsetele ajukääbikutele mõeldud materialiga (nagu ka antud juhul) jääb ikkagi tunne nagu sa näeks midagi hästi sügavmõttelist ja puudutavat. Samal tasemel ei ole aga sugugi tema meespartnerid. Valerie süda kuulub puuraidur Peterile (Shiloh Fernandez) aga ema tahab tema abiellumist jõukast perest pärit Henryga (Max Irons). Kummagi tegelase puhul ei saa aga sarmi olemasolust rääkida. Käib samasugune tühi ilueedilik poseerimine kui Twilight`i filmides. Kogu see armukolnurk on sama mõtetu, emotsioonitu ja vägisi väljapunnitaud kui Bella, Edwardi ja Jacobi vaheline susimine. Mädand kirsiks hapuksläinud koogil seksstseen, mis on nii tuim, et õelamate naljahammaste väitel oleks türukul dildoga lõbusm kui sellise armukesega.

"Red Riding Hood" (2011) ei ole esimene ja ilmselt ka mitte viimane katse Punamütsikese lugu horrori elementidega segada. Käesoleva filmi asemel otsige parem välja Matthew Brighti lavastatud ja Oliver Stone`i toodetud verine, kõhe ning mustast huumorist punnis "Freeway" (1996), kus Reese Witherspoon kehastab karmis keskkonnas kasvanud vägivaldset noort neidu, kelle kohtumine pedofiilist sarimõrvariga (Kiefer Sutherland) ei lähe sugugi nii ladusalt nagu kiskja seda plaanis. http://bux4ad.com/_92c3157c.htm

TrioBet
150 EURONE TERVITUSBOONUS

Sunday, April 24, 2011

Hall Pass (2011) ?


TrioBet
150 EURONE TERVITUSBOONUS
Bobby ja Peter Farrelly uus komöödia "Hall Pass" tekitab vastakaid emotsioone. Seal on palju sellist, mis on õnnestunud ja naljakas aga sama palju on seal ka sellist kraami, mis jätab nõutuks või mõjub lihtsalt kasutamata võimalusena. Need poolused on omavahel sõjas ja ausalt öeldes ei oskagi hetkel veel öelda kumb peale jäi. Seal on palju kohti, mis mõjuvad nagu oleks midagi puudu. Ma olen valmis kihla vedama, et "Hall Pass" on teos millest hiljem DVD`l pikemat versiooni näha saab. Seega peaks lõpliku hinnagu langetamise esialgu ärajätma ja tooma lihtsalt välja üht või teist poolust esindavad nüansid.
Farrelly vendade senise karjääri parimateks saavutusteks on krõbedad, roppustega mitte kokkuhoidvad komöödiad "There's Something About Mary" (1998) ja "Me, Myself & Irene" (2000). Peale seda keersid mehed millegipärast tooni maha ja lasid välja rea PG-13 komöödiaid, mis parimal juhul olid meeldivalt veidrad nagu "Shallow Hal" (2001) ja "Stuck on You" (2003) aga "Fever Pitch" (2005) see eest oli juba nii klassikaline romatiline komöödia, et seal polnud enam haisugi stiilist, mis Farrellyd tuntuks tegi. Filmiga "The Heartbreak Kid" (2007) üritasid nad oma juurte juurde naasta aga suht ebaõnnestunult, sest selle ülepingutatud naljade ja ebameeldivate tegelskujudega teose ainsaks väärtuseks on Malin Akermani tissid, mida seal ohtralt näha sai. Filmi "Hall Pass" võib samuti lugeda katseks juurte juurde naasta, kuid märk mida tabatakse asub hoopis kuskil mujal, sest asi meenutab rohkem Judd Apatow teoseid, kui Farrelly vendade varasemat loomingut. Ekraanil käib ära rohkem kui üks meesterahva suguelund ning hoolimata ekstreemselt skatoloogilisest huumorist suudetakse saavutada südamlik alatoon. Naljade roppuse aste on sedavõrd räme, et Mary ja Irene punastavad selle kõrval. (POSITIIVNE)
Loo fookuses on kaks abielupaari Rick (Owen Wilson) ja Maggie (Jenna Fischer) ning Fred (Jason Sudeikis) ja Grace (Christina Applegate). Paarid on olnud koos ligi 20-aastat ja asi on suht rutiiniks muutunud. Mehikesed tunnevad, et ei saa kodus sugugi piisavalt seksi ning fanatseerivad abieluvälistest kogemustest. Naised omakorda kohtlevad oma kaasasid nagu oleks need pidurdamatud seksisõltlased, kes paneksid kõike mis liigub, kui ainult kaelarihm natuke lõdvamaks lasta. Maggie ja Grace kuulevad psüholoogist sõbranna käest, kuidas too andis oma mehele nädal ajase abieluvabastuse ning see lahendas nende probleemid. Naised otsustavd sama asja katsetada. Sõidavad nädalaks linnast ära ja lubavad meestel veeta selle aja nii nagu nad seda teeksid siis, kui nad oleks vallalised.
Owen Wilson ja Jason Sudeikis kehastavad väga mõjusalt keskealisi seksinäljas äärelinnapervosi, kes läbi valdavas osas piinlike katsetuste seksi saada jõuavad lõpuks arusaamisele, et kõik mis nad tõeliselt vajavad on neil kodus juba olemas. (POSITIIVNE)
Naiste teemaliin ei ole aga sugugi sama õnnestunud. Jenna Fischer ja Christina Applegate on mõlemad äärmiselt seksikad ning ennast koomika valdonnas tõestanud talendid. Hoolimata sellest, et mõlemal on abieluvabal nädalal omad afäärid, ei toimu nendega midagi mida võiks kas või põgusalt seksikaks nimetada. Veelgi hullem on aga see, et nendega ei juhtu ka midagi sellist, mis oleks naljakas. Kohati jääb lausa mulje, et need tegelaskujud on nagu kaks huumorimeeleta kepikest mudas. (KASUTAMATA VÕIMALUS)
Rääkides alakasutamisest. Alyssa Milano mängib seal mingit täiesti suvalist tegelaskuju, kellel pole üldse sisulist funktsiooni ja kes on tegevuses nii üürikeseks ajaks, et kui pilgutad õigel hetkel ei pruugigi tema osalust märgata. Kutid, te teeted roppude naljadega seksikomöödiat, mille vanusepiirang lubab alastistseenide kasutamist ja te ei oska Alyssa Milanoga midagi peale hakata. (KURITEGELIKULT KASUTAMATA VÕIMALUS)
Valdavas osas keerleb loo temaatika seksi ümber ning igasugu huvitavad võimalused on olemas, kuid enamus neist jääb kasutamata. Seal on katsetamis himuline lapsehoidja Paige (Alexandra Daddario) ja tema nümfomaanist tädi Meg (Kristin Carey). Esimese puhul ei vii asi üldse kuhugi ja teise puhul toimub seks väljaspool pilti. Sama lugu Maggie ja Grace`i afääridega. Üks ei vii kuhugi ja teise toimumist ei näidata. (KASUTAMATA VÕIMALUS)
Õigupoolest ainus teemaliin, mis millegi tõeliselt seksikani viib on Ricki ja nägusa austraallannast barista Leigh (Nicky Whelan) vaheline flirtimine. Ja ma ei räägi siin mingist pimedas filmitud kolme sekundi pikkusest vilksatusest, mida vähemvilunud silm võibolla ei registreerigi. Nicky Whelanil on vinged tissid ja ta näitab neid korraliku valguse käes, mitme erineva rakursi alt ja piisavalt pikalt, et nii mõnigi vaataja võib õnnest pimedaks jääda. (OOTUSI ÜLETAVALT POSITIIVNE)
Filmi huumor on kohati sõnatuks võtvalt rõve ja piinlikust tekitav. Pissi, kaka ja oksenaljad voolavad. Kirsiks koogil stseen, kus ilus tüdruk, kellel kõht lahti aevastab ning vannituba näeb peale seda välja nagu oleks seal välipeldik plahvatanud. (POSITIIVNE MUIDUGI)
Ja selle positiivse noodiga võikski loo lõpetada ning "Hall Pass`i" extended versiooniga Blu-Ray diski ootama jääda.http://bux4ad.com/_92c3157c.htm

Get cash from your website. Sign up as affiliate.


Friday, April 22, 2011

Paul (2011) ****


TrioBet
150 EURONE TERVITUSBOONUS
Judd Apatow koolkonda kuuluv lavastaja Greg Mottola, kes viimati üllatas ja naerutas meeldivalt filmidega "Superbad - ülikõva!" (2007) ja "Adventureland - pöörane suvi" (2009) ei valmista ka seekord pettumust. Tema uusim teos "Paul" liidab kokku mitmeid eri žanri liike. Domineerivateks sci-fi ja komöödia elemendid. "Paul" on punnis viidetest klassikalistele sci-fi filmidele ja sarjadele nagu "Alien", "The X-Files"ja "Star Trek". Erilises fookuses on Steven Spielberg. "Close Encounters of the Third Kind" (1977) ja "E.T." (1982) mõjud on eriti ilmsed ning tegijad teavad, et kõige sügavam kummardus tuleb teha filmi "Raiders of the Lost Ark" (1981) poole. Ja kirsiks koogil muhedalt irooniline stseen, kus me vanameistri enda häält läbi telefoni kuulda saame. Lisaks on "Paul" ka road movie ja buddy filmi hübriid, sest suur osa teosest, mis loole põhilise hinge annab, on kahe briti sci-fi geeki Graeme`i (Simon Pegg) ja Clive`i (Nick Frost) ning küütivõetud tulnuka Pauli (Seth Rogan) tutvumise ja sõbrunemise lugu. Poolel teel liitub nendega veel piiblihull Ruth (Kristin Wiig), kelle mõistuse usufanaatikust isa on kemmergupotist allalasknud ja kes Pauli deemoniks peab. Peale seda, kui viimane talle Vulcani mind meld`i teeb, saab aga tüdrukust suht normaalne inimene. Kuna Ruth`i ja Graeme`i vahel pillub kohelselt sädemeid, võib juba kausutuses olevatele zanritel liita ka romatilise komöödia. 

Neliku tuules liiguvad aga kolm men in black stiilis agenti. O'Reilly (Joe Lo Truglio) ja Haggard (Bill Hader) on ohtralt koomikat pakkuvad tolvanid aga neid juhib pahaendeliselt napisõnaline Zoil (Jason Bateman). Viimane saab raadiosaatja teel käsklusi bossilt ning too kõlab kahtlaselt nagu üks tädi, ühest hästi kuulsast sci-fi filmide sarjast. Tänu nendele tegelstele ei saa film kuidagi mööda ka ühest korralikust actioni annusest.
"Paul" ei paku küll nii sügavat ja vaimukat sissevaadet geekboy hinge, kui näiteks võrratu telesari "The Big Bang Theory" ja lõplahenduski kipub mainstreamilikult liiga lihtne olema aga sellegi poolest on lugu nutikam ja tunduvalt rohkem karakterit näitav, kui enamus kinofilmid tavaliselt. http://bux4ad.com/_92c3157c.htm
blog.tr.ee

Get cash from your website. Sign up as affiliate.

Sunday, April 10, 2011

Source Code (2011) ****

TrioBet
150 EURONE TERVITUSBOONUS
David Bowie poeg Duncan Jones andis oma debüütfilmiga "Moon" (2009) põhjuse paigutada ta nende lavastajate nimekirja, kelle töödel tasub hoolega silm pealhoida. Ja ei ole mees vaid ühe teose ime, sest pettumust ei valmista ka tema teine film "Source Code". Duncan Jones on ilmselgelt filmifriik kuubis, kelle erinevatelt teostelt elementide laenamise ja kokkusulatamise tehnika, hakkab aukartustäratavaks muutuma. Seda, et keegi võtab ühel päeval kätte ja teeb hübriidi telesarjast "24" ja sci fi hitist "Matrix" võis aimata aga, et sellesse produkti annab (ja veel äärmiselt toimivalt) sissesulatada kultusseriaali "Quantum Leap" ja romantiliste filmide kullafondiklassika "Groundhog Day" (1993), poleks osanud uneski näha.
Sõjaväelennuki piloot Colter Stevens (Jake Gyllenhaal), kes peaks viibima teenistus kohuste täitmisel Afganistanis, tuleb ootamatult teadvusele Chicagole lähenevas rongis. Tema vastas istuv nägus Christina (Michelle Monaghan) peab teda kooliõpetjaks nimega Sean ning vaadates peeglisse avastab mees, et viibib tõesti kellegi teise kehas. Järgmiseks toimub rongis plahvatus ning Colter leiab, end kummalises kapslis, kus temaga läbi monitori suhtlev Goodwin (Vera Farmiga) selgitab, et ta on valitud osalema eksperimentaalses programmis nimega "Lähtekood", mis võimaldab ajas tagasi minna ning võtta üle isiku meeled ja keha, kuid seda vaid 8 minutit enne antud inimese surma. Rongiplahvatuse korraldanud isik ähvardab lõhata Chicago kesklinnas radioaktiivse pommi ning Colteri missiooniks on pommipanija tuvastada. Kasutades "Lähtekoodi" saadetakse ta üha uuesti ja uuesti Seani elu viimase 8 minuti sisse. Iga uus kord viib teda pommipanijale lähemale, kuid lisaks tekkivad tal nende reiside käigus tunded Christina vastu, kes jälgib üllatunult kuidas tema muidu rahumeelne sõber äkki Jack Baueri kombel mööda rongi sebib ja segajatele lõuga annab. Hoolimata sellest, et Goodwini väitel on rongiplaghvatus minevikus toimunud ning seda pole võimalik muuta, otsustab Colter plahvatuse ärahoida ja Christina päästa. Üha enam hakkab teda aga vaevama miks viibib ta "Lähtekoodist" naastes kapslis, mis näeb välja nagu oleks see mõeldud kosmoses lendamiseks? Miks suhtleb Goodwini temaga vaid monitori vahendusel, ei taha vastata ühelegi isiklikku laadi küsimusele ega lase tal ühendust võtta isaga? 
Nagu "Groundhog Day", ketrab "Source Code" samu sündmusi üha uuesti ja uuesti. Kuna aga peategelase valikutest tulenevalt, arenevad sündmused iga kord isemoodi ei muutu asi vaataja jaoks igavaks. Samuti annab iga uue katsega tegelasele rohkem liha luudele panna. Kõige rohkem laenatakse aga loomulikult seriaali "Quantum Leap", mis rääkis Dr. Sam Beckettist (Scott Bakula), kelle teadvus hüppas teadusliku eksperimendi tulemusel ajas edasi tagasi, erinevate isikute sisse ning kelle ainsaks lüliks reaalsusega oli hologrammina ilmuv admiral Al Calavicci (Dean Stockwell). Filmi lõpu eel õnnestub Colteril saada telefoni ühendus isaga ning hääl mida me telefonis kuuleme kuulub Scott Bakulale. Pisike viide on filmis ka teosele "Donnie Darko" (2001), kus peaosa kehastas Jake Gyllenhaal ning mis samuti flirtis alternatiivse reaalsue teemaga. http://www.afreething.com/videodroom


Wednesday, April 6, 2011

Camelot (2011) ****

150 EURONE TERVITUSBOONUS
Triobet
Minu ametlik lemmik telekanal Starz pakub taas haruldast sorti maiuspala. Nimelt fantasy seriaali, mis on tehtud täiskasvanud vaatajale. Ma olen valmis mürki võtma, et sama projekt kinotööstuses oleks kiires korras lastesõbralikuks jäleduseks vägistatud. Antud juhul on aga tulemuseks sari, mille kohta võib liialdamata ütleda põnev, paeluv ja jahmatavalt seksikas.
Alati võrratu Joseph Fiennes manab valmis sedavõrd jaheda ja laheda Merlini, et see on konkurentsitult parim töötlus sellest karakterist, mis kunagi ekraanile toodud. Esialgu pole veel sugugi kindel kumb on Merlini võimsam relv, kas tema teadmised võlukunstis või oskus inimesed ükskõik mida uskuma manipuleerida. Üks mis kindel, see kelmikalt muigav  ja lakkamatult üha uusi küsimärke tõstatav mentalist lummab vaataja sõrmenipsuga.
  Noor ja suhteliselt roheline näitelja Jamie Campbell Bower on Arthuri rollis täpselt see, mis vaja. Lihtrahva seas kasvanud noormees kellele öeldakse, et sa pead nüüd kuningaks hakkama ja sul on hunnik vaenlasi, kes heameelega sul kõri läbilõikaks. Arthur mõjub täpselt nii kohmetu ja segaduses olevana, kui antud situatsioon eeldab, kuid samas on temas tajuda ka tõelise kuninga üleolevus. Ta mõjub siira ja heatahtlikuna aga pinna all podiseb ka midagi tumedat. Tema jaoks polnud probleemiks venna tüdruksõbraga magada ning nüüd himustab ta ustava rüütli kihlatut. Võib ainult aimata mida ta korda hakkab saatma, kui  võim ja kõik sellega kaasnev tõeliselt temani jõuab.

Eva Greeni kehastatud Morgan ei ole sugugi vähem vallutav, kui Merlin. James Purefoy poolt bravuurikalt mängitud kunigas Lot tuli ja käitus nagu oleks ta kõige hullem kurjam kogu maailmas. Morganil võttis vaid 2 seeriat aega näitamaks, et jõhkardist Lot on vaid väike kiirusemuhk loo tõelise pahareti teerajal. Nagu Merlin nii mässab ka Morgan maagiaga ning on suurepärase inimloomuse tundjana hiilgav manipuleeriaja. Lisaks on ta imekaunis naine, kes sekunditki kõhkelmata kasutab oma seksuaalset võlu, olgu vastas inimest koletis või deemon pimedusest.
Seriaali "Camelot" võitlustseenide koreograafia ei ole küll sama vinge, kui Starzi hittsarjas "Spartacus", kuid need on siiski jõhkrad ja verised. See pole mingi lastefilm, kus käib ilge hakkimine mõõkade ja odadega ning tilkagi verd ei voola.
Kui olete näinud teleseriaali "Extras" (2005–2007), siis kindlasti mäletate Patrick Stewarti kirjutatud filmistsenaariumit, kus iga kord, kui tegevusse ilmus mõni ilus naisterahvas, kadusid tal müstilisel või mõnel vähem müstilisel põhjusel riided seljast. Seda Patrick Stewarti suurepärast filosoofiat järgivad ka "Cameloti" tegijad ja nii mõjusalt, et sellepeale pole muud teha, kui püsti seistes aplodeerida. http://www.afreething.com/videodroom